Intro

Sisenevad uksest Sherlock Holmes ja dr. Watson.

Sissejuhatav aaria:

W: Kas sa Baskerville’i Hugot tead? -> osutab pildile
H: Elementaarne, Watson!
Ei ole temast rääkida midagi head,
olid ilged ja jõletud kõik tema teod,
aina priiskas ja prassis,
lossi piigasid tassis,
kuni põrgukoer lõhki ta rebis, kas tead!

(Kes on ukse taga, laulavad kaasa:)
Ja ta järglased mitu tykki
koera näind on nõmme pääl.
Kõik faktid pole pääsend trykki,
ent miskit kahtlast on kindlasti sääl.
See koer tuleb kätte saada ruttu!

Esimene pilt

Holmes&Watson ukse kaudu ära. Ilmub promeneeriv sir Henry (jälle uksest).

Sir Henry:

See Canada riigi seadus on ropp ja roojane
ja capitalist order see rõhub rängaste
kordus (soo publiku hulgast kordab ja need publikust, kes oskavad/soovivad ka)

nad caevandavad oil’i ja õhku saastavad –
ja palsamnulumetsi nad cruelly laastavad

Toronto suure city mina jätnud maha nüüd
ja siinset sood ja raba on hoida minu püüd.

Vastassuunast (publiku seast) promeneerivad talle vastu Stapleton ja Naine.

Henry: Hello! Mina olen sir Henry, Baskerville’ide pärija. Kellega on mul au?
Stapleton: Mina olen Teie alandlik Stapleton ja see on minu armas õde.
Mind tuntakse siin botaaniku, ornito- ja entomoloogina.
Henry: Õu, loodusuurija! Pole ka ime… Milline incredible mülgas teil siin on!

Soost kostab (koer) hirmus heal. Stapleton hakkab
seletama, kes see on, samal ajal sir Henry ja Naine armuvad.

Stapleton (loodusteaduslise kirega retsiteerides):

See on hyyp, Botaurus stellaris! Väga varjatult suurtes tihedates roostikes
elutsevat hyypi nähakse harva, kuid kevadel on isaslind hõlpsasti tuvastatav
tähelepanu äratava häälitsuse järgi. Udupasunana kumisevat hyydu, mis
meenutab tyhja pudelisse puhumisel tekkivat heli, laseb ta kuuldavale eriti
öösel. Iga kahe sekundi tagant korduvad hyyud moodustavad lyhikesi jadasid
ja võivad kosta rohkem kui 5 km kaugusele. Lähedal olles võib kuulda ka igale
kuminale eelnevat lyhikest sissehingamist (“õu-PUU” või “õõ-HUUMP”).

Lõpetanud veenva kirjelduse, rebib Stapleton Naise toore jõuga sir Henry
embusest lahti ning veab ta minema. Enne lõplikku vaateulatusest kadumist
jõuab Naine Henryle hõigata: “Hoidke nõmmest eemale!”

Teine pilt

Sir Henry läheb koju, kus leiab nutta löristava Mrs. Barrymore’i.
(Vahepeal ilmuvad lavale laud ja toolid või on nad seal kogu aeg. Igal juhul
seal ta istub, Mrs. Barrymore.)

Henry: “Mis sa nutad, flower cabbage?”

Mrs. Barrymore’i aaria raskest elust:

Ma õnnetähe all ei tulnd vist ilma,
seepärast paljustki pean jääma ilma…
Mul pole riideid, mis selga panna
ja abikaasa raha mul’ ei anna.

Veel armastan ma puudustkannatavaid loomi,
viin lindudele pekki raba peal’.
Kuid kahjuks mind ei finantseeri selles keegi,
vaid oma palga eest teen loodusele hea…

Kurva laulu lõppedes ulatab sir Henry talle oma õlul olnud tõmblukuga yrbi ja
palub selle mälestuseks võtta.

Henry: Ei või näha puudustkannatavat looma, võtke mu mantel, mul on neid veel!

Mrs. Barrymoor haarab selle kaenlasse ja hiilib
toa teise nurka taskulambi järele. Sellega signaliseerib ta sir Henry selja taga
soo poole, kust talle vilgutatakse tuld vastu. Mrs. Barrymoor kaob sohu.
Samal ajal on aga sir Henryl juba kylalised, Holmes ja dr. Watson, kes istuvad
laua ääres ja jõmistavad. Holmes võtab välja viiuli ja pakub sellel kaunist
kuntsi.Holmes&Watson naudivad teineteise seltskonda – Holmes viiuldab, Watson
loeb ette raamatust ‘Eesti sood’. Sir Henry istub unistava näoga laua taga ja
vaatab kaugusse. Seepeale nii Holmes ise kui ka andunud kuulajaskond Watsoni
näol jäävad norsates magama. Sir Henryle ei anna päevasyndmused aga siiski asu.

Sir Henry aaria naiste loogikast:

There was a maid in wilderness
kes minno mudsahti
oh can I, can I, can I-can I-can I
kes minno mudsahti

Ta ytli mulle ära mine yle nõmme
kus hyybid huilgavad
oh can I…
kus hyybid huilgavad

kuid esä mulle opeti
et naese ei om jaaaa
oh can I…
et naese ei om jaaaa

Tema ootab minno nõmme pääl
täna öösi cell caksteist
oh can I…
täna öösi cell caksteist!

Hiilib minema sohu (publikusse). Soo poolt kostab jälle kole heli.
Selle peale ärkavad Holmes&Watson üles.
Talitavad luubi, joonlaua ja märkmikuga.

Sir Henry otsimise aaria:
(laulavad mõlemad detektiivid vaheldumisi)

H: Kus söör Henry on?
W: kus ta püksid on?
H: kus ta karvamüts ja kasukas ja kindad on?
W: Kus ta saapad on?
H: Kus jäljed on?
W: Mäletan, ta alles äsja oli siin!

H: Kus ta jäljed on,
W: näpujäljed on,
H: vaata kas ta kingajälgi on ehk laes.
W: Siin on hiired käind,
siin on hyybid käind…
H: Elementaarne, Watson!
No kyllap ta on nurga taha läind!

Kiirustavad minema (samuti publiku sekka, vahekäiku pidi nende selja taha).

Järgmine pilt.

Nõmmel. Ilmuvad sunnitööline Selden yhelt ja mrs. Barrymore teiselt poolt.
Barrymore: Uhu!
Selden: Hõkk.
Embavad teineteist.
Barrymore: Selden, kallis vend, ikka oled sa veel elus.

Barrymore annab Seldenile yle sir Henry yrbi ja kaob. Selden esitab aaria
hüvelisest ökoelust:

Seal nõmmeserval suures majas
seal paikneb minu tugibaas,
ma ise olin hirmus mõrtsuk
kuid praegu metsas partisaan.

Ma tapsin süüta inimesi,
ei annud armu loomale,
ei enam tõuse minu käsi,
must saanud jünger looduse.

Ma elan metsas ökoelu
ja säästlikult söön mustikaid(mardikaid)
ja roidan mööda metsaradu
ja eiran linnatänavaid.
Aitsihh, aitsihh, aitsihh, ai-aaahhh…

Tuleb koer ja murrab ta maha. Lahkub.

Publikust tuleb sir Henry, täis lootust, ning hyyab valjusti: Mezi! Auuuuu! Mezi!
Nähes lõhkist laipa omaenese mantlis, minestab: Oo, keegi on mind murdnud!
Publiku selja tagant ringiga saabuvad Holmes&Watson.
Näevad Seldenit, lähevad asja uurima.

W: (laiba kohta): Habe, habe! Sel mehel on habe!
H: Elementaarne, Watson! See on mees!
Sir Henry (ägiseb): Õu shit!
W: sir Henry!
H: Elementaarne, Watson! Ta läks ju kempsu!
Lohistavad lamajad minema (ukse taha).

Järgmine pilt

Stapleton (liblikavõrguga) on tulnud sir Henryle kylla, et teda enda juurde
meelitada. Publiku hulgast tuleb Stapleton, ukse tagant sir Henry. Kohtuvad
keset lava. Selja taga tulevad uksest ka Holmes&Watson, askeldavad
instrumentidega, uurivad Stapletoni.

Stapleton: Olge tervitet, sir Henry!
Henry (mitte eriti entusiastlikult): Mr. loodusloolane… Mis toob teid siia?

Laulavad vastavaid osi vaheldumisi.

Stapleton: Võtkem jalad selga, mingem promeneerima!
Ootab haljas nõmm, hüüpe täis, liblikadki seal.

Sir Henry: Kuid mul jalad nõrgad – harjunud mobiiliga
liiga värske õhk, teadagi, segi ajab pea.

Stapleton: Ärge kartke metsa! Wilderness on vaimustav!
Yle nõmme tee sirgesti viib me õuele.

Lahkuvad käsikäes.
Portree. Holmesi tabab äratundmine.

Holmes: Elementaarne, Watson!
Watson: Jumal küll! Mis see on? Mida see tähendab? (tsitaat raamatust)

Selgitav aaria geneetikast:

H: Tas ilmseid Hugo Baskerville’ jooni,
ta päritolu varjata ei saa
ja tema mõrvamotivatsiooni
meil näitab kromosoom ja DNA.

On silmi siniseid, need retsessiivsed,
kuid on ka dominantseid tunnuseid.
Siinkohal on kõik kommentaarid liigsed:
geneetika taas avitanud meid.

Lahkuvad uksest.

Keset publikut tõuseb püsti Grimpeni mädasoo,
esitab õõtsudes ennastunustavalt ennasttutvustava aaria:

Soo koriseb ja mulksub mülkasuu,
musttuhat sääske surub üle mu,
mind katab värske turbasamblavaip,
mu põues puhkab iidne rabalaip.

Ma võimas, ent on habras minu pind,
ei taha ma, et tallatakse mind.
kuid õnneks mujal kulgeb rahva tee –
neid koera ulg siit hoiab eemale.

Kuid näe, üks mees sest hoolimata teel –
vist jälle bioloog, või neid vähe veel!
Kas tulgu vihma, lörtsi, rahet, lund
need raisad öösel ka ei leia und.

Ilmub sir Henry (ilmub juba viimase stroofi ajal publiku selja tagant),
kes asub õudselt häälitsevat loodusobjekti läbima. Henry
kartuse aaria:

Ma tahaksin kodus olla
kui pimedus katab maad
ja lärmakad hyypide parved
mu ymber heljuvad.

Ma tahaksin kodus olla
kui pääsen siit eluga
oh miks lasin end ahvatleda
veini, naiste ja lauluga.

Henry liigub lavale.
Publiku selja takka ilmub Stapleton, koer nööri otsas. Koerale: ÄSS!
Koer tormab sir Henry poole aegluubis!!!!!
Samal ajal ilmuvad uksest Holmes&Watson. (Holmes Watsonile:Äss!)
Watson, koeravorst pysti peos. Koerale: FUU!
Koer taltub, soo neelab Stapletoni ja koer vorsti.
Koer, Henry, Holmes&Watson sätivad ennast ilusti lavale ritta,
toimub koera ümberkasvatamine.
Ilmub ka Naine publiku seast ja esitab aaria:

Head koerad, need kasvavad rihmata
vorst aitab enam kui..
——————-
Rihm on vilets niidike,
rihma võim ei kehti..

Kõik teevad koerale pai. Lõpukoor.
Tegelased laval ja soo saalis laulavad vastastikku:

Linnas elu ilgelt paha, hingad CO2-te.
Grüünes aga see on kama, siin on õhk nii lahke.
Siin on õhk nii lahke.

Ökoelu, ökoelu, on see vast alles mõnu,
oh kui hea on olla green, kui sul on koduloomad.

Linnas loom ja inimene liikuda saab harva
siin me käime yle nõmme, kutsu kasvab karva.

Ökoelu, ökoelu, on see vast alles mõnu,
oh kui hea on olla green, kui sul on koduloomad.

CHAPPY END

Mardiooperi pildid