Fotol Veljesto esimesed ülikoolilõpetajad 1923/24: August Anni (Annist), Julius Mälson (Mägiste), Harri Moora, Johannes Eduard Õunapuu, Ants Oras ja Alfred Koort.Uute sihtide ja võimaluste otsimise tähe all sündis Eesti Vabariigi alguses mitmeid uusi üliõpilasühendusi, nende hulgas ka EYS Veljesto. See ei tekkinud mitte ainult opositsioonist Eesti Üliõpilaste Seltsiga, kust rühm noori välja astus. Seltskonnaks kujunemise algeid võib näha juba Kamseni kaubanduskoolis Viljandis, kus Esimese maailmasõja päevil õppis tulevastest veljestolastest koosnev sõpruskond: Jaan Kangilaski, Albert Kivikas, Jaan Taklaja, Alfred Koort ja Jaan Puusild. 1917. aastal loodi Tartu kommertskooli eesti ja prantsuse keele õpetaja Johannes Aaviku eestvõtmisel õpilasorganisatsioon Eesti Noorsoo Rahvuslik Liit. Aktiivsete ENRLi tegelaste hulgas olid ka mitmed Veljesto asutajad: Harri Moora, August Annist, Jaan Kangilaski jt. Mitmed eelnimetatud noored võitlesid koos Vabadussõjas. Nii olid õppursõdurina rindel J. Kangilaski, A. Kivikas, A. Koort, A. Oras, E. Raudsepp jt.Pärast sõja lõppu kogunesid tegudehimulised noored taas Tartus. Veebruaris 1920 lõid Ants Oras, Nikolai Roosa (hilisem Enn Terasmäe) ja Oskar Loorits Vanemuise aias käed. Seda Kreutzwaldi-Faehlmanni-Nocksi Viru vannet meenutavat käelöömist on hiljem peetud Veljesto sünniloos otsustavaks hetkeks, mistõttu seltsi sünnidaatumiks määrati 24. veebruar, Eesti Vabariigi aastapäev. 1920. aasta kevadel toimusid mitmed koosviibimised, kus arutleti uue seltsi loomise küsimust. Nendel koosviibimistel oli peamiseks kõneaineks rahulolematus seniste üliõpilasorganisatsioonidega ja uue seltsi asutamise vajadus. Seega oli 1920. aasta kevadeks seltsi asutamine enam-vähem kindlalt otsustatud, kuid tegelike sammude astumine lükkus sügiseks. Suvel veel kaheldi uue seltsi vajalikkuses ja elujõus, eriti kardeti majanduslikke raskusi.

Esimene seltsi asutajaliikmete koosolek toimus 16. septembril 1920 Lossi tänav 28–5. Seltsi nimes ühisele otsusele veel ei jõutud. Igale tulevasele liikmele määrati 500 marka sisseastumismaksuks, mis oli ette nähtud seltsi edendamiseks. 17. septembril peetud koosolekul pakkus N. Roosa seltsi nimeks Eesti Üliõpilaste Ühing, mis ka heaks kiideti. Samas luges A. Koort ette oma põhikirja projekti, mis väikeste muudatustega vastu võeti. Seltsi kodukorda peeti aga tarbetuks. Ainuke selles valdkonnas vastuvõetud punkt oli, et selts on karske. Seltsi tegevus, isegi ruumid, pidid avalikud olema. Kogu energia otsustati suunata seltsi vaimse elu hoogustamisele. Kolmas EÜÜ asutajaliikmete koosolek toimus 19. septembril Hezeli tänav 1. Valiti ajutine juhatus: esimees A. Koort, abiesimees N. Roosa, sekretär J. Kangilaski. Kirjutati alla põhikirjale. Nüüd veenduti selleski, et seltsile on vaja kodukorda. Järgmine EÜÜ koosolek, mis peeti 22. septembril, oli vaidlusrikas. Kas astuda EÜSist välja või mitte, missugune näeks välja uus selts – see püüti selgeks vaielda. Eelkõige Looritsa veenmistöö tulemusena nõustusid Moora ja teised EÜSist lahkuma: „Aga Oku Loru oli rahutu ja unistas ja hüppas ja tormas kuni olime kõik nõus ära tulema E.Ü.S-st.” 2. oktoobriks 1920 seadis Loorits kokku EÜSist väljaastumise teadaande, millele saadi 22 allkirja. Samas võtsid asutajaliikmed vastu ka EÜÜ põhikirja, mis saadeti Tartu ülikooli rektorile Heinrich Koppelile. Viimane saatis aga selle tagasi, pannes ette, et uus selts võtaks endale mingi erilise nime, sest temal, vanal inimesel, on siis seltsi kergem meeles pidada. 11. oktoobril asutigi nime üle aru pidama. Mitme võimaluse hulgast valiti välja A. Annisti pakutud EÜS Veljesto. Veljesto põhikiri registreeriti ülikooli valitsuses 13. oktoobril 1920. 15. oktoobril otsustati kodukorda mitte korraga välja töötada, vaid seda aja jooksul iseenesest kujuneda lasta. Samal päeval oli arutusel, kas seltsil võib olla ka naisliikmeid. Mõnest vastuhäälest hoolimata otsustati, et Veljesto peab olema segaselts (naisliikme nimetus on sõts, meesliikmel veli).

EYS Veljesto asutajate soov oli, et sellest saaks e e s t i üliõpilaste selts, kes aitaks kasvatada mitte härrasharitlasi, vaid rahvainimesi, kelle ülesandeks on rahvaga ühenduses, tema vaimus ja tema sihtide kohaselt töötada.

1920. aastate alguse Veljestot iseloomustab aktiivne tegevus mitmel rindel. Veljestolased olid Emakeele Seltsi, Soome-Eesti Klubi ja Üliõpilaste Karskusühenduse asutajaks, aktiivselt võeti osa muudegi organisatsioonide tegevusest, Akadeemilisest Põllumajanduse Seltsist ja Spordiklubist alates ning Akadeemilise Filosoofia Seltsi ja Kristliku Üliõpilasühinguga lõpetades, lisaks veel mõned maakondlikud üliõpilaskogud. Mitteakadeemilistest üritustest olgu mainitud osavõtt ajakirja Uudismaa koostamise ja Eesti Kirjanduse Seltsi tööst, loengud sõdurite kodus ja rahvaülikoolis. Pidades üliõpilasorganisatsiooni peaülesandeks liikmete vaimsete võimete arendamist, oldi opositsioonis igasuguste formaalsete kodukordade ja traditsionaalsete elamisviisidega, mis näisid üliõpilast suruvat šabloonsuse ja individualismivastasuse kitsaisse piiridesse. Selts ise kujunes intiimseks koduks, kust väljas tööl käidi. Seega valitses igati vabameelne õhkkond, liikmetele anti vabad käed oma tegevuse kujundamisel, astuti üles rohkem üksikisikutena kui organisatsioonina. Küll aga esineti koos seltsi väljaandes „Mõtteid valmivast intelligentsist” (1923) ja Üliõpilaslehe erinumbris (1925). Julius Mägiste sõnutsi iseloomustas algaastate Veljestot apoliitiline rahvus-kultuurilis-hõimumeelis-karskusaateline värving. Ja selle äärmise vabameelsuse tõttu polnud seltsil ühtlast poliitilist ilmetki. Nii pole ime, et Veljestot süüdistati korraga nii punasuses kui ka reaktsioonilisuses. 1924. a asutati vilistlaskogu, millega peale oma ülikoolilõpetajate liitus seltsiga sõprussidemeis olnud kultuuritegelasi, nagu Johannes Aavik, Juhan Aavik, Peeter Tarvel, kellest sai vilistlaskogu esimees kuni 1940. aastani, soomlased A. M. Tallgren, K. Teräsvuori, I. Manninen jt.

1920. aastate teisel poolel hakkas algaastate ülevoolav vabameelsus tasapisi vaibuma. Seltsi suhtumise põhialuste määratlemiseks osutus paratamatult vajalikuks välja töötada üksikasjalisem kodukord. Muutustest hoolimata jäädi truuks algusaastail sõnastatud põhimõttele: kasvatada seltsi liikmeist teovõimsaid haritlasi, kes oleksid oma maale ja rahvale väärilised kultuuritöö tegijad. Seltsi vilistlaskogu kaudu võttis Veljesto osa ka Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu tegevusest selle asutamisest alates. Pärast väljaastumist Üliõpilasseltside Liidust lõi Veljesto edustuse töös kaasa radikaalsete üliõpilaste rühmas. Edustuse tööd püüti suunata rohkem üliõpilaste sotsiaalsete, majanduslike ja õppetöö tingimuste parandamisele ning võidelda väheviljakate, ent kulukate välisesinduste vastu. 23. veebruaril 1930 sõlmiti sõprussidemed Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga.

Varasemast enam hakati tähelepanu pöörama seltsi siseelule. Kaks korda nädalas korraldati koosolekuid: neljapäeviti arutati jooksvaid küsimusi, laupäeviti peeti kultuuri- ja teadusalaseid ettekandeõhtuid. Näiteks 1930. aastal koondati referaadid tsüklisse „Isik ja ühiskond”, mis käsitles peamiselt intelligentsi ülesandeid ühiskondlikus elus. Referaatkoosolekute kõrval korraldati ka följetonide ja paroodiate võistlusi, kirjandusõhtuid, kirjanduslikke kohtuid, näidendilavastusi, muusikalisi ettekandeid, kunstinäitusi jne. 1928. aastast etendati igal mardipäeval mardiooperit, mis parodeeris nii seltsi kui ka üldisi väärnähteid ja mis oma algupäraste lööklauludega on tunduvalt rikastanud seltsi püsivat lauluvara. Popu-laarsed olid ka aastapäeva järelpäeval peetud vilistlasõhtud oma noorte vilistlaste „promoveerimistega”, samuti uute doktorite „sisseõnnistamised”. Seltsi liikmete aktiivse kaasalöömise tõttu arvati Veljesto väljaanneteks opositsiooniline koguteos „Dünamis I. Mõtteid võitlevast vabariigist” (1928) ja kirjanduskriitiline ajaleht Kirjanduslik Orbiit (1929/30). Päris seltsi väljaandena ilmus 1932. a Tartu ülikooli 300. juubeli puhul koguteos „Kultuuri ja teaduse teilt”, mis sisaldas programmilisi ja erialaseid kirjutisi. 1930. aastal anti välja ka Üliõpilaslehe erinumber.

1930. aastatel hakati Veljestos üha rohkem rõhutama seltsi aktiivset ja intensiiv-set kaasalöömist nii sotsiaal- kui ka rahvuskultuuris. Siit johtus ka seltsi ülesanne: säilitada vaimset värskust, õhutada nooruslikku tungi vastsete kultuuriväärtuste loomiseks. Toonase Veljesto sihti on Julius Mägiste nimetanud rahvusriiklik-sotsiaalseks. Demokraatlikke põhimõtteid järgiva seltsina ei pooldanud Veljesto vabadussõjalaste liikumist. Kui 1936. aasta märtsis allutati ülikooli majandus- ja administratiivala haridusministeeriumile ning ametisse määrati majandusdirektor, asus Veljesto koos teiste üliõpilasseltsidega ja korporatsiooniga Filiae Patriae opositsiooni. 2. oktoobril võeti osa meeleavaldusest ülikooli peahoones. Pärast 16. oktoobri meeleavaldust rakendatud sanktsioonid ei jätnud puutumata ka Veljestot. Tartu poliitilises politseis kuulati üle Heinrich Mark, üks meeleavalduse organiseerijaid. Kuigi oli ka teisiti mõtlevaid veljestolasi, ei kõigutanud see seltsi üldist joont. „Kõik Eesti ja eesti kultuuri eest!” ja „Meie ei marsi taktis, kuid liigume üldiselt siiski õige ühtlases suunas” – neid põhimõtteid järgisid ometi kõik. Seltsi siseelus ei muutunud palju. Koosolekutel olid küll vahetevahel päevakorral distsipliini pinguldamise ja kodukorra paragrahvide pikendamise küsimused. Vaieldi palju, kuid vanu vabadusprintsiipe märkimisväärselt ei kõigutatud. Kasvatuse huvides loodi siiski onu ja tädi institutsioon ning ebaametlikult läks osalt käiku isegi buršiaegade rudimendina akadeemilise isa ja akadeemilise ema harrastus. Välismärgi osas anti alles Saksa okupatsiooni ajal (1943) nii palju järele, et muretseti Veljesto sümbolina rahvusornamentidega kolmekordse V-ga (vaimsus-vendlus-vabadus) sini-must-valge-emaililine sõrmus. 1935. a anti välja ka järjekordne Üliõpilaslehe erinumber.

Saatusliku juunipöörde eel ilmunud Veljesto viimane vabariigiaegne koguteos „Võim ja vaim” (1940) võtab kokku seltsi kahekümneaastase tegevuse, kajastades samas ka murranguaegadel eriti teravaks muutunud võimu ja vaimu konflikti. „Nüüd vaim on vardas ja väntab härg” – nii iseloomustas seda koguteoses ilmunud luuletuses Betti Alver. Vabariigi lõpuaastatel, mil oli juba päris selge, et iseseisvust enam kauaks ei jätku, ei varjanud Veljesto oma eitavat suhtumist mõlemasse Eestit ohustavasse suurvõimu. „On ükskõik, kumma alla me jääme, kas sõiduauto [Saksamaa] või veoauto [Venemaa],” sõnastas selle Eevi Lassen-End. Arusaadavalt kiusati veljestolasi taga nii Vene kui ka Saksa okupatsiooni ajal.

Veljesto, nagu kõik teisedki üliõpilasorganisatsioonid, suleti 31. juulil 1940. Okupatsioonide ja sõja keerises hukkus nii seltsi liikmeid kui ka vilistlasi: Rudolf Laanes, Jaan Taklaja, Heiti Talvik, Peeter Tarvel jt. Nõukogude okupatsiooni ajal koostas üks Tartu ülikooli pahempoolne õppejõud NKVDle soovitusnimekirja neist veljestolastest, kes tuleks arreteerida. Selle tulemusel vangistati kümneid veljestolasi. Saksa okupatsiooni päevil jälitati vastupanuliikumisega seotuid: Ants Orast, Eerik Laidi, Heinrich Marki. Enne sulgemist kuulus Veljestosse 178 liiget, kellest 69-l õnnestus jõuda vabasse maailma. 31 veljestolast asus elama Rootsi, ülejäänud siirdusid USAsse, Kanadasse, Austraaliasse ja mujale. Liikmete vähesuse ja laialipillatuse, aga ka nende suure koormatuse tõttu Veljesto paguluse algusaastail organisatsioonina peaaegu ei tegutsenud. Rootsi jõudnud püüdsid välja selgitada Saksamaale ja mujale paisatud seltsikaaslaste aadresse, 1947. ja 1948. aastal saadeti Saksamaal DP-laagrites viibivaile veljestolastele toidupakke. 1950. aastate algul, kui oli selgeks saanud, et maapaos tuleb olla arvatust kauem, hakati ka Veljesto edasise tegevuse peale mõtlema. 1954. a laiali saadetud ringkirjas sõnastas Julius Mägiste seltsi deviisiks vaimu võidu orjastava võimu üle. Et Rootsis elas ligi pool läände pääsenud veljestolastest, elavnes seltsi tegevus eeskätt seal. 13. mail 1957 Stockholmis peetud koosolekul otsustati ametlikult jätkata paguluses Veljesto tegevust ja võtta vastu ka uusi liikmeid (paguluse vältel umbes 20). Seltsi esimeheks valiti Julius Mägiste. Hiljem on seltsi esimeesteks olnud Evald Blumfeldt, Jakob Koit ja Heinrich Mark. 1959. aastal toimusid Rootsis Esttorpis Veljesto suvepäevad. Samal aastal asutasid Veljesto, EÜS Põhjala ja Eesti Teaduslik Selts Rootsis ühise auhinna üliõpilaste parimate võistlustööde premeerimiseks. Sõprussidemed jätkusid vastastikuste külaskäikudena ka Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga. Esinduslikumalt tähistati veebruaris 1960 Veljesto 40. aastapäeva, mille puhul organiseeriti koosviibimine nii Stockholmis kui ka Lundis. Valiti ka esimesed seltsi auliikmed: Johannes Aavik ja Juhan Aavik. Hilisematest Veljesto suurematest kokkutulekutest olgu nimetatud Baltimore 1976, Stockholm 1980, Wilmington 1982 (Põhja-Ameerika veljestolaste kokkutulek) ja Toronto 1984. Rootsis ilmus ka kaks seltsi väljaannet: „Tervitus Karl Ristikivile” (1962) ja „EÜS Veljesto 1920–1975” (1975).

Paguluses lõid veljestolased aktiivselt kaasa igal pool: poliitikas, kultuurielus, teaduses. Kirjandus- ja kirjastuselu vedas aastakümneid Bernard Kangro, kes andis ka üle neljakümne aasta välja ajakirja Tulimuld. Paljude poliitiliste ja teaduslike organisatsioonide (Eesti Büroo, Vabariiklik Ühing, Eesti Rahvusfond, Eesti Teaduslik Selts Rootsis jt) juhtivaid isikuid oli Eerik Laid. Eesti Komitee ja Eesti eksiilvalitsuse kauaaegseid liidreid on olnud Heinrich Mark. Veljestolaste hulgas on mitmeid kirjanikke: Karl Ristikivi, Bernard Kangro, Albert Kivikas, Ilmar Talve; ülikoolide professoreid: Aleksander Aspel, Evald Blumfeldt, Ivar Ivask, Gustav Must, Julius Mägiste, Ants Oras, Ilmar Talve, Lauri ja Vootele Vaska. Veljesto tegevus paguluses sarnaneb paljuski seltsi algaastaile, mil põhirõhk pandi välisele kultuuritööle. Nii ei olegi palju rääkida Veljesto tegevusest paguluses, küll aga tema liikmete tehtust.

Eestis ei saanud Veljesto aastakümneid organisatsioonina tegutseda, kuid järgida seltsi põhimõtet – Kõik Eesti ja eesti kultuuri eest! – saadi siiski. Nagu paguluses, oli ka okupeeritud Eesti nimekamate teadlaste hulgas mitmeid veljestolasi: Paul Ariste, Arnold Humal, Harri Moora, Voldemar Vaga jt. Viimane suurem kokkusaa-mine toimus 1970. aastal Tallinnas soome-ugri kongressi ajal. Selleks puhuks oli kohale tulnud ka paguluses elavaid veljestolasi: Julius Mägiste, Otto Aleksander Webermann jt. 1980. aastate lõpul, kui järgemööda taastati üliõpilasorganisatsioone, kerkis päevakorrale ka Veljesto tegevuse jätkamine.

Idee luua humanitaarsete huvidega üliõpilasi ühendav selts tekkis 1988. a kevadel. Selle mõtte sünni juures olid Marika ja Toomas Liivamägi, Tago Holsting, Tõnu Tender ja Tartu ülikooli kirjandusõppejõud Peeter Olesk (hiljem EÜS) koos abikaasa Sirjega (hiljem ENÜS). Teostamiseni jõuti sama aasta sügisel. 28. oktoobril tunnustas ülikooli nõukogu EÜS Logos’t ülikooli juures asuva seltsina. Esimesi üritusi oli Jaan Tõnissoni 120. sünniaastapäevale pühendatud ettekandekoosolek novembris. 1988. aasta lõpul võeti suund Veljesto taastamisele, milleni jõuti läbi tuliste vaidluste. 24. veebruaril 1989, mil Veljesto sünnist möödus 69 aastat, sai teoks logoslaste ja veljestolaste kohtumine. Logos tutvustas oma tegevust, seltsi töö korraldust ja liikmeskonda. Arutati, milliseks peaks kujunema praegune üliõpilaskond, mida võtta kaasa 1940. aasta eelsest kogemusest, mida teha teistmoodi, missugune koht peaks taastataval Veljestol olema teiste üliõpilasorganisatsioonide seas. Loodi EÜS Veljesto taastav kogu. Tarviliku organiseerimistöö usaldasid veljestolased logoslastele, olles ise kaastegevad nõuandjatena. Tähtpäevaüritusena korraldati ülikooli raamatukogus näitus „EÜS Veljesto 1920–1989”.

26. mail 1989 kinnitas ülikooli nõukogu EÜS Veljesto Tartu ülikooli juures tegutseva organisatsioonina. Samal päeval ilmus ajalehe Tartu Riiklik Ülikool seltsi erinumber, milles teatati, et EÜS Logos on oma tegevuse lõpetanud. 12. ja 13. augustil olid üle pika aja taas Veljesto suvepäevad, sedapuhku Kõrvemaal. Tehti jalgsimatk läbi okupatsiooniarmee polügooni. Teised seltsi suvepäevad olid 1991. aasta juuli algul Võrumaal. 22. septembril 1989 oli Tartus Veljesto pidulik taasavamine, samal päeval moodustati ka seltsi vilistlaskogu. 23. septembril toimus Tartus Veljesto eestvõttel seminar „Filoloogilist Uku Masingu pärandist”. Veljesto 70. aastapäeva tähistati 23. veebruaril 1990 konverentsiga Tartu ülikooli ajaloo muuseumis. Seltsi aastapäeva puhul ilmus Pekka Erelti koostatuna Veljesto lauluvara valimik „Mardiöö unenägu” (1989). Uku Masingu viiendal surma-aastapäeval 25. aprillil 1990 korraldas Veljesto koos Õpetatud Eesti Seltsiga mälestuskonverentsi. Sama aasta kevadel kirjutati taas alla sõpruslepingule Helsingi Ülikooli Satakuntalainen Osakuntaga. Kodumaal taastatud seltsiga ühines 1990. aastate algul ka hulk keskmise põlvkonna humanitaarteadlasi (Marju Lauristin, Oskar Kruus, Eerik Teder jt), nende hulgas rohkesti inimesi, kelle vanemad olid kuulunud Veljestosse ja kelle perekonnas seltsielu pärimus edasi elas (Jaak Kangilaski, Mari Tarand, Enn Tarvel, Mirjam Peil (end Annist)).

1990. aasta lõpul asutas Veljesto Anton Suurkase nimelise kirjandusauhinna, millega tunnustati kirjanikke, kes on tõhusaimalt kaasa aidanud lugeja maitse mandumisele ja õõnestanud tema põikpäist usku sõna jõusse. 1991. a kuulutati laureaadiks Heino Kiik („Kuidas end tunned, kuuekümnene?”), 1992. a Vello Lattik („Sirge Säär Sukas Roosas”). Seltsil on ilmunud järgmised koguteosed: „Vanad ja noored” (1992), „EÜS Veljesto 1920–1995” (1995), „VVV. EYS Veljesto IX koguteos” (1999), lisaks on aastail 1990–1992 ilmunud neli numbrit seltsisisest väljaannet Punane Porgand. Seltsi üritustest on mainimisväärsed vaidlus- ja filmiõhtud, mardiooperite traditsiooni on jätkanud teatraliseeritud etteasted.

Oma koguteoste üllitamise kõrval on Veljesto pidevalt kirjastanud ka muud: aastail 1996–2013 on seltsi nime all trükitud 22 raamatut, nende seas nii tuntud vilistlaste (Ants Oras, Pent Nurmekund, Bernard Kangro) kui ka kaasaegsete eesti kirjanike (Jüri Ehlvest, Matt Barker, Madis Kõiv) teoseid, samuti politoloogilisi traktaate (Jüri Lippingu koostatud ja toimetatud ning mahuka saatesõnaga varustatud „Kaasaegne poliitiline filosoofia” ning Erik Kuehnelt-Leddihni „Demokraatia analüüs”).

2013. aasta märtsis kuulus Veljestosse 126 vilistlast ja 17 tegevliiget (viimaste hulgas on ka “äraolijad” – staatus, mis antakse tegevliikmele, kes mõjuvail põhjusil ei saa seltsi tegevuses kaasa lüüa, viibib näiteks külalisüliõpilasena mujal ülikoolis vms). Liikmekandidaate oli 13. Seda pole palju, kuid liikmete arvukus pole ka kunagi olnud seltsi eesmärgiks omaette. Alati on aga austatud põhimõtet, mille juba varasematel aegadel sõnastas Julius Mägiste: veljestolaseks ei saa välise templimärgiga, vaid veljestolane olla tähendab aktiivsust või vähemalt huviga kaasamõtlemist rahvuskultuurilisel alal. Veljesto deviisiks oli ja on nüüdki: Õige VAIMSUSE kaudu VENDLUSELE, nende mõlema kaudu VABADUSELE!